Lõvibeebi - lugu minu raseduse katkemisest
12.01.2020 kl7:12 Uus aasta pole just kõige positiivsemalt alanud. Austraalia idakallas põleb ja minu süda purunes kildudeks. Viimased paar kuud olen imetlenud Emmat, kes saab aprillis kaheseks, et ta ka juba nii suur tüdruk. Juba pikemat aega tundsin, et olen valmis teiseks lapseks. Sisimas tunnen, et kunagi võiks mul olla kolm, või isegi neli last. Ainuke mure sel juhul on, et kodumaale reisimine muutub väga kulukaks või üldse võimatuks. Aga see selleks sel korral. Olime Ianiga valinud, et meie järgmine beebi võiks sündida 2020. Oktoober ja november möödusid nagu ikka. Detsembris sain oma oodatud kaks triipu. Olime Iani perega tulnud Perthi vaiksele jõulunädalavahetusele. Olin sisimas õnnelik, samas teadsin, et mul pole kavas veel nii vara oma uudisest rääkida. Sel hetkel olin vaid neli nädalat olnud rase olnud. Detsember möödus kiirelt ja palavalt ja stressirohkelt. Nädal enne jõule oli emotsionaalne madalhetk. Ma olin lubanud oma töökaaslasele, et võtan oranzi ki
